pühapäev, 6. märts 2016

Esimene mõttevälgatus

Tere

Ma ei ole üldse kindel kui tihti ma siin kirjutama hakkan, aga minu jaoks on tegemist eneseväljendusega ja kuigi eelmine kord ei tulnud sellest midagi välja, siis täna olen pisut rohkem kogenud kui eile. Mulle tundub, et on millest kirjutada ja täna kirjutan iseenda jaoks, võib-olla homme ka kellegi teise jaoks, kes leiaks mõne idee või mõtte, mis teda tiivustab. 

Mulle endale tundub, et me oleme iseendale kõige suuremad vaenlased. Kas ei ole mitte nii, et tekitame või mõtleme endale probleeme, mis tegelikult ei eksisteeri? Usun siiani seda, et inimesele on antud need raskused, millega ta toime tuleb - mida kanda jaksab. Vahel aga tundub sellest hoolimata, et jalgealune kõigub ja alati on abikäe ulatanud raamat...ma leian alati sellise raamatu, mis mind teatud määral kõnetab. Seekordselt siis "Stressist vabaks ilma ravimiteta", mida pole jõudnud veel läbi lugeda kuid stressitase on oluliselt madalam, muidugi on lähedased inimesed suureks toeks, aga kes see ikka usub teise sõnu, et "kõik läheb hästi". Sellel hetkel tundub see sõnakõlksuna, mida sa ei suuda või ei taha uskuda. Me võiksime seda ju uskuda kuid kahjuks peame selleni jõudma ise...raskemat teed pidi. Igatahes on südame koherentsuse teema huvitav - kujutate ette, et me saame oma stressitaset lihtsal moel kontrolli all hoida ja selleni viib sügavalt sisse-välja hingamine, läbi südame hingamine ja õnneliku koha/situatsiooni ettemanamine. Juba see mõte iseenesest teeb rõõmsamaks, mis siis veel see kui sa selle tehnika omandada. 
Üldiselt tundub, et olen üsna vastuvõtlik stressile, samas arvatakse, et see on sõnakõlks. Lihtsalt inimese ühele seisundile on antud nimetus, mida iga inimene võib omamoodi tõlgendada, minu jaoks tähendab see ärevustunnet, mis painab ja mida ei saa raamidesse panna. Seda kirja pannes...tundub, et pikk teekond on käia iseenda arengus. Võib-olla ongi blogi hea vahend, kus näed enda arengut inimesena, selleks kelleks sa ise tahad saada. Kas seda just iseloomustab "parem inimene", sest seda tajuvad ka inimesed erinevalt kuid ma pean silmas siin pigem eesmärkide täitmist isiklikus arengus. Kas selleks on siis eneseusu tõstmine või teiste paremini mõistmine, neid kohti, mida endas arendada on oi kui palju. Palju me sellele üldse oma aega pühendame, mulle tundub...et liiga vähe. Praegu mõtlen seda, et võtan elu täpselt sellisena nagu ta on ja ei muretse üleliia sellele, mis ootab ees homme. Elada hetkes on lihtsam kui elada homses või eilses, sest tänast saad sa ise kujundada. 

Oh...pisut segaseks jääb minu postitus kuid järgmise mõttevälgatuseni, mis loodetavasti on arusaadavam. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar