Kolmapäev, 30. märts 2016

Tervislik eluviis

Oh...suveks saledaks...kõlab iga teise inimese suust. Ma olen ka millalgi olnud üks neist kuid minus muutus midagi, mis on veelgi olulisem, nimelt muutsin oma eluviisi ja ainult see muutus on teekond tervislikuma minani. Inimene ei suuda dieeti pidades kaua sellel rajal püsida, lõpuks võidutsevad isud ja mugavus, mis hiilivad iga nurga peal. Tervislik eluviis ei koosne ainult toidust ja trennist, oluliseks peaks pidama ka vaimset tervist, eluterveid suhteid ja eneseteostust. Kui miski on paigast ära, siis see kajastub tihti ka kehal. Sellega seoses usun, et soov midagi muuta...peab tulema inimese enda seest. Kedagi ei saa sundida, vabandused on enesepettus, kõik on võimalik kui ikka väga tahta.

Ma siiani mõtlen, millest alustama peaks, kas kehast või vaimust. Muidugi oleks kõige parem seejuures tasakaal luua nende vahel, aga see on raske...seetõttu võiks vaimne valmisolek enne olla. Algab kõik otsusest, ma ei ole endaga rahul, ma teen siis selle muutmiseks midagi. Otsus vastu võetud, tuleks kasvõi kirja panna, mis sa enda juures muuta tahad:

1. tervislikum toit
2. rohkem trenni
3. parem meeleolu

Ja teate, kahe esimesega kaasneb kolmas... ;)  Seejuures ei tasu olla sinisilmne, et ülejäänud elu ongi tõusvas trendis, eks seal on ka langusperioode, kus stress või muud asjaolud su kehale jälje jätavad ja oma eesmärkidest on raskem kinni pidada, aga kõik on võimalik. Inimesed peaksid eelkõige kuulama oma keha kui see on väsinud, siis puhkama jne. Kas me seda teeme...on iseasi. Aga enda elu muutsin toitumise ja trenniga, alguses oli raske muutustega toime tulla - jumal kui palju ma sööma pidin. Nüüd võin öelda, et korrapärane toitumine on saleduse võti - on öeldud, et 80% toit ja 20% trenn (osakaalud ei ole päris meeles) kuid nii see ongi, kui liigud vähem, siis pead korrigeerima ka toitumist või vastupidi. Ja kindlasti on vajalikud patupäevad, kus süüakse seda mida hing ihkab, muidugi mõistlikes kogustes :) Trenn annab hea enesetunde ja kui on istuv eluviis nagu minul, siis on see hädavajalik, et selg ja õlad haiget ei teeks. Ja alati saab ka kodus trenni teha, seda ei tohi unustada, kuigi käin spordiklubis, siis aeg-ajalt teen minagi kodus trenni. Alustagem täna...mitte homme. 

Neljapäev, 24. märts 2016

Pirn


hõõguv on see niit
samas niivõrd õrn
et hetkega see kustub

aga arvasite valesti
pirni peeti silmas siin
mitte armastust mis helgib vastu
ja kustuda sel ei lasta

Teisipäev, 22. märts 2016

Hommik


Kiirelt vurisedes üle pea
aru saamata, mis juhtus eal
kord seisatades vaatame
ja imestades taipame,
et alles homne koidab ees.

Hommikune õhk see karge
meel see üsna virge.
Kui vaid oleks ühtsel meelel
varbad minu teki sees.

Esmaspäev, 21. märts 2016

Loovus

Loovus on minu jaoks selline huvitav asi, millel pole algallikat, see tuleb justkui kusagilt kõrgemalt. Samas räägitakse, et loomingulised inimesed kannatavad tihti meeleoluhäirete jmt all. Kas siis kui elu muutub rahulikuks, kaob ka inspiratsioon? Päris nii see ju olla ei saa, see loeb pisut ka loomusest...ma arvaks, et tegemist on pigem kõrgendatud emotsionaalsusega.

Inimene võib ka suurest õnnetundest loov olla ja isikupärasus ei vajagi äärmusi, sobib ka stabiilsus. Huvitav on see kuidas üks inimene võib oma sõnu ritta seada nii, et sellest tekib luule või jutt....öeldakse, et see inimene on andekas. Kas me tegelikult mõistame, et see algläte on meis kõigis olemas, tuleb see ainult ülesse otsida. Andekus on justkui sündides kaasa antud kuid kui me sellega ei lepi, siis tavapärasest saab läbi õppimise ja harjutamise midagi erakordset ja see võit on seda magusam.

Neljapäev, 17. märts 2016

Taevapiiril


Mõtted pilla-palla,
selgust näed sa kaugel paistmas
kuid su sammud kaugenevad
ja taevast katab tume pilv.

Päästab meid sest olukorrast
usk iseenda võimetesse,
see toob jälle päikse valla
ja viib kõik muremõtted taeva.

Miski



Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Täna on minu mõtetes inimesed minu ümber. Kas olete tajunud mõtet, kus ütlete endale, et saad usaldada ja toetuda üksnes iseendale. Osaliselt see mõte vastabki tõele kuid päris rasketel aegadel sa näed, kes on siirad ja abivalmid. Need olukorrad panevad mõtlema sõpruse väärtuse üle. Ma olen seltsiv inimene olnud kuid huvitaval kombel pean ma väga väheseid oma sõpradeks. Ja ma ei kurdagi, sest ma tajun seda, et päevas on 24 tundi ja pigem kulutan oma aega vähestele inimestele kuid teen seda kvaliteetselt.

Mis on sõprus, mis armastus? Kas need ei ole mitte ühe mündi kaks külge, kus me sildistame sama tunnet erinevate siltidega. Kirg ei ole ju armastus, sest see on mööduv kuid mis eristab sõprust armastusest? Kas selleks on see kõnekäänus kõlav "miski", mis eristab inimesed kellega me soovime lihtsalt sõbrad olla ja need, kellega tahame oma elu jagada. Mille alusel me tunneme selle "miski" ära, kas see tugineb millelgi, mis on tajutav või miski, mida me kunagi tajuda ei saa? Pean siin silmas seda, et ühel juhul tuleb tunne sügavalt seest või on seal mängus muud tegurid, mida teaduslikult saab seletada. Aga tegelikult ei omagi see mingit tähtsust, sest kaine mõistus seejuures niikuinii ei aita valikuid teha. Aga sõpruse juurde tagasi tulles...sõber pead sa olema oma kaaslasele, vanematele, perekonnaliikmetele, sest kõik suhted põhinevad algselt sõprusel. Sõprust saame määratleda ju samuti usalduse, hoolivuse ja teiste taoliste tegurite järgi. Sõber on see, kes ei pruugi su lähedal olla kuid sa tead, et kui sa vajad neid, siis on nad olemas.

Lõpetuseks meeldetuletuseks:
http://peaasi.ee/kuidas-olla-hea-sober/

M.

Esmaspäev, 14. märts 2016

Õppetund kogu eluks



Kas teate seda tunnet kui midagi ei oska või olete olukorras, mis on teile võõras? Ma olen selle tundega pidanud toime tulema juba vähemalt pool aastat ja oi kui mitu korda ma olen mõelnud kui loll võib üks inimene olla. Kas ma ei oleks võinud oma lõputöö osas kergemat teed valida... Ütleme nii, et pidev ängistus on selle teekonna puhul see kõige hullem, sest olen pidanud inglise keelt mittetundva inimesena lugema palju erialaseid artikleid - eesti keelne materjal põhimõtteliselt puudub ja varsti järgneb andmete analüüs, kus on meetod ja andmebaas, mis samuti tundub ülejõu käiv olevat. Miks olin ma selle teekonna alguses nii ülbe, et arvasin, et tulen sellega toime. Õppetunnid, mille saavutan kui siiski kõige kiuste lõpetan:
1. Ka kõige suuremad raskused võivad olla ületatavad.
2. Ma oled õppimisvõimeline.
3. Ära tee alati oma elu keerulisemaks, vali mõni lihtsam tee.
4. Head asjad ei tulegi kergelt kätte ja ära tunne ennast ülikindlalt, sest mida rohkem sa õpid...seda paremini saad aru, et su teadmised on ikkagi väiksed. 

Sellest hoolimata soovin säilitada tervet mõistus ja kuigi ma võin pingutada naba paigast, siis teen seda mõistuse piirides. Ma ei kavatse ennast läbikukkujana tunda, ükskord saab see kool niikuinii lõpetatud ja siis tulevad uued eesmärgid, mille poole püüelda. Allaandja ma igatahes ei ole :D

Laupäev, 12. märts 2016

Midagi isiklikku



Huvitaval kombel on minu elus üks korduv muster, et kõige kallimad inimesed juhtuvad olema mulle mingil perioodil füüsiliselt väga kaugel. Kui esimene kogemus piirdus 250km, siis see vahemaa on määratult suureks kujunenud. Seepeale ma mõtlen, miks on mu elutee just sellised kogemused ette veeretanud, mida ma sellest õppima pean? Võib-olla enda mõtete kirjapanemine aitab mul selles selgusele jõuda. Ise olen mõelnud, et ma tulen sellega väga hästi toime ja õppetund omandatud, aga võib-olla on selle taga midagi muud? Räägitakse, et sinu elus on sellised raskused, mida kanda jaksad ja tõesti olen läbi selle kui ka muude kogemuste tugevamaks inimeseks muutunud.

Igatsus on see kõige häirivam tunne seejuures, aga see ei ole  ei söö-ei maga-nutan patja igatsus. Igatsus, kus mõistad, et see ei kesta igavesti. Ainuke mure, mida suudan tajuda on see, kas inimesed, kes on mõnda aega teineteisest eemal olnud ei muutu sellel ajal teineteisele võõraks või kaotatakse side. On siis minu õppetunniks, et hirmudele tuleb silma vaadata ja tajuda, et mingi tükike su elust on sinu tahtmistest mittesõltuv - see nö inimfaktor teiste näol. Ma usun, et taaskohtumise rõõm on suur ja kui teatud määral ongi inimesed teineteisest eemaldunud, siis selle taasleidmine ei peaks võimatu olema. Mina tunnen ennast hästi, kui olen kellelegi tükike oma südamest kinkinud, siis annan endast kõik, et seda tunnet hoida ja teatavasti eeldan seda ka teisest inimesest. Öeldakse, et kolm on kohtu seadus ja eks see annab mulle mingis mõttes ka hingerahu, et kui sellega  toime tuleme, siis sellisel moel on sellele osale minu elust punkt pandud. Usul on ju suur jõud nagu te teate. 

Ma ei kavatsegi kaaslase vabadust selles osas piirama hakata, sest armastus tähendab minu jaoks ka teatud mõttes vabaduse andmist. Järgmine kord kui aeg on kuhugi liikuda, siis eeldatavasti koos, sest mulle meeldib kaasaga elu jagamine ja kaugsuhet ma pikemas perspektiivis ei soovi.

Kas sain targemaks...ei tea kuid pisut selgust tõi siiski.

Aeg


Aeg see kulgeb vaikselt, hmm..mulle tundub, et aeg see hoopis tõttab kuhugi. See on huvitav, et mida aeg edasi, seda kiiremini tundub aeg mööduvat. Seda on muidugi selgitatud teooriaga, kus väikesele lapsele tundub aeg aeglasemat mööduvat seetõttu, et tal on vähem mälestusi, milletõttu ta tajub ka aja möödumist aeglasemalt

Me ei saa öelda ajale stopp kui me tahaks pisut hinge tõmmata, aeg käib ikka omasoodu. Ajast tuleb võtta kõik, mis võtta annab või ära maga oma elu maha on need üldtundud mõttekäigud. See peaks inimesi tegutsema panema ja kui mõtled, et oh aega on maa ja ilm, siis mingi hetk võid avastada, et need hetked on möödunud. Aga samas võib tunnetada, et selle kiire elutempo juures tuleks vahel võtta aeg maha, sest aeglasemalt liikudes võid sa hoopis rohkem elust rõõmu tunda.

Mida me siin elus taga ajame? Kõik mida me tegelikult vajame on olemas nüüd ja praegu, hinnakem seda, mis meil on...mitte seda, mis võiks olla. Aja kasutust saame ise reguleerida ja seetõttu kasutage seda oma äranägemise järgi - kohustused võtavad küll oma aja, aga ka kõigeks muuks on tegelikult aega, see on suhtumise küsimus, kas klaas on pooltäis või tühi.

Teisipäev, 8. märts 2016

Roosakarva unistus



Kas unistada väikselt või unistada suurelt? Kellel on üldse õigust öelda, millised võivad meie unistused olla. Kui ei unista, siis ei pruugi edasiminekut olla, samas ka suurelt unistades ei pruugi kuhugi jõuda. Samas on küllalt näiteid, kus julgelt unistajaid saadab edu, meie areng on toimunud läbi unistuste. Ma hakkasin mõtlema, et miks me üldse unistame, miks me lihtsalt ei tee seda mida soovime, kas tõesti on selle taga alalhoiuinstinkt või kartus põruda. Olen alati mõelnud, et me võiksime positiivsemad olla ja olla ka teiste ideede osas toetavamad, sest see paneb inimestel silmad särama. Kui sa tegeled asjadega, mis ei tiivusta, siis aeg venib ja sa ei pruugi mitte kuhugi jõuda. Ütleme nii, et unistusi on erinevaid, nii isiklikku kui ka materiaalsemat laadi. Lotovõidust oleme me kõik unistanud kuid selle tõenäosus on väike, samas kui sa piletit ei osta, siis polegi lootust võita.

Kas sa töötad oma unistuste töökohal või oled sa üldse mõelnud, kas sa töötad enda soovitud erialal? Või oleme muutunud kalkuleerivamaks, kus kindel sissetulek on olulisem. Kas üldse kõigil on võimalus seda valikut teha kui muu elu tuleb vahele? Aga lohutuseks võib öelda, et elu ei ole kinnitallatud rada, mida sa järgima pead, vahel võib silmad lahti teha ja julguse kokku võtta, et oma unistuste elu elada. Maailmast saaks parem koht kui inimesed teeksid tööd, mis neile meeldib. Tööga seoses peaksid inimesed kindlasti ka seda tajuma, et mingi aja tagant tulekski töökohta vahetada, sest inimene jääb arengus muidu seisma. Motiveeritud töötaja on kõrgelt hinnatud ja inimene võiks eelkõige ennast hinnata.

Materiaalsed unistused on sellised, mida võidakse kas üle-või alatähtsustada. Loomulikult teatud osas on materiaalne kindlustunne oluline, et toime tulla kuid naabrist parem mentaliteet on see, mis meie suhteid lõhub. Oma kodu on see unistus, mis on meil enamikel olnud ja kuigi kahjuks soetame selle tihti pangalaenu abil, mis loob kindlustunde hoopis pangale, Ütleme nii, et tühi kodu ei ole tegelikult mitte ühegi inimese unistus, kodu loovad seal olevad inimesed ja seetõttu need neli seina võivad aja jooksul asukohta vahetada, nii ei tasu neljast seinast kinni hoida vaid hoida tuleb kinni inimestest, kes loovad osake meist endast.

Ideaalsest kaaslasest ei tasu näiteks unistada, sest kas te julgete ise öelda, et olete ideaalne? Need kiiksud ja huvitavad iseloomuomadused teevad inimestest need, kellega on lõbus ja tore koos olla, nii et unistades kaaslasest ei tasu oodata rüütlit valgel hobusel vaid lihast ja luust inimest, kes sul silma särama paneks. Igatahes need roosad unistused ei tee kellelegi liiga ja kui oma unistustesse väga uskuda ja selle nimel vaeva näha, siis miks need täide ei peaks minema.

Unistamine lõppeb alles teekonna lõpus.  

Pühapäev, 6. märts 2016

Esimene mõttevälgatus

Tere

Ma ei ole üldse kindel kui tihti ma siin kirjutama hakkan, aga minu jaoks on tegemist eneseväljendusega ja kuigi eelmine kord ei tulnud sellest midagi välja, siis täna olen pisut rohkem kogenud kui eile. Mulle tundub, et on millest kirjutada ja täna kirjutan iseenda jaoks, võib-olla homme ka kellegi teise jaoks, kes leiaks mõne idee või mõtte, mis teda tiivustab. 

Mulle endale tundub, et me oleme iseendale kõige suuremad vaenlased. Kas ei ole mitte nii, et tekitame või mõtleme endale probleeme, mis tegelikult ei eksisteeri? Usun siiani seda, et inimesele on antud need raskused, millega ta toime tuleb - mida kanda jaksab. Vahel aga tundub sellest hoolimata, et jalgealune kõigub ja alati on abikäe ulatanud raamat...ma leian alati sellise raamatu, mis mind teatud määral kõnetab. Seekordselt siis "Stressist vabaks ilma ravimiteta", mida pole jõudnud veel läbi lugeda kuid stressitase on oluliselt madalam, muidugi on lähedased inimesed suureks toeks, aga kes see ikka usub teise sõnu, et "kõik läheb hästi". Sellel hetkel tundub see sõnakõlksuna, mida sa ei suuda või ei taha uskuda. Me võiksime seda ju uskuda kuid kahjuks peame selleni jõudma ise...raskemat teed pidi. Igatahes on südame koherentsuse teema huvitav - kujutate ette, et me saame oma stressitaset lihtsal moel kontrolli all hoida ja selleni viib sügavalt sisse-välja hingamine, läbi südame hingamine ja õnneliku koha/situatsiooni ettemanamine. Juba see mõte iseenesest teeb rõõmsamaks, mis siis veel see kui sa selle tehnika omandada. 
Üldiselt tundub, et olen üsna vastuvõtlik stressile, samas arvatakse, et see on sõnakõlks. Lihtsalt inimese ühele seisundile on antud nimetus, mida iga inimene võib omamoodi tõlgendada, minu jaoks tähendab see ärevustunnet, mis painab ja mida ei saa raamidesse panna. Seda kirja pannes...tundub, et pikk teekond on käia iseenda arengus. Võib-olla ongi blogi hea vahend, kus näed enda arengut inimesena, selleks kelleks sa ise tahad saada. Kas seda just iseloomustab "parem inimene", sest seda tajuvad ka inimesed erinevalt kuid ma pean silmas siin pigem eesmärkide täitmist isiklikus arengus. Kas selleks on siis eneseusu tõstmine või teiste paremini mõistmine, neid kohti, mida endas arendada on oi kui palju. Palju me sellele üldse oma aega pühendame, mulle tundub...et liiga vähe. Praegu mõtlen seda, et võtan elu täpselt sellisena nagu ta on ja ei muretse üleliia sellele, mis ootab ees homme. Elada hetkes on lihtsam kui elada homses või eilses, sest tänast saad sa ise kujundada. 

Oh...pisut segaseks jääb minu postitus kuid järgmise mõttevälgatuseni, mis loodetavasti on arusaadavam.