Kas teate seda tunnet kui midagi ei oska või olete olukorras, mis on teile võõras? Ma olen selle tundega pidanud toime tulema juba vähemalt pool aastat ja oi kui mitu korda ma olen mõelnud kui loll võib üks inimene olla. Kas ma ei oleks võinud oma lõputöö osas kergemat teed valida... Ütleme nii, et pidev ängistus on selle teekonna puhul see kõige hullem, sest olen pidanud inglise keelt mittetundva inimesena lugema palju erialaseid artikleid - eesti keelne materjal põhimõtteliselt puudub ja varsti järgneb andmete analüüs, kus on meetod ja andmebaas, mis samuti tundub ülejõu käiv olevat. Miks olin ma selle teekonna alguses nii ülbe, et arvasin, et tulen sellega toime. Õppetunnid, mille saavutan kui siiski kõige kiuste lõpetan:
1. Ka kõige suuremad raskused võivad olla ületatavad.
2. Ma oled õppimisvõimeline.
3. Ära tee alati oma elu keerulisemaks, vali mõni lihtsam tee.
4. Head asjad ei tulegi kergelt kätte ja ära tunne ennast ülikindlalt, sest mida rohkem sa õpid...seda paremini saad aru, et su teadmised on ikkagi väiksed.
Sellest hoolimata soovin säilitada tervet mõistus ja kuigi ma võin pingutada naba paigast, siis teen seda mõistuse piirides. Ma ei kavatse ennast läbikukkujana tunda, ükskord saab see kool niikuinii lõpetatud ja siis tulevad uued eesmärgid, mille poole püüelda. Allaandja ma igatahes ei ole :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar