Loovus on minu jaoks selline huvitav asi, millel pole algallikat, see tuleb justkui kusagilt kõrgemalt. Samas räägitakse, et loomingulised inimesed kannatavad tihti meeleoluhäirete jmt all. Kas siis kui elu muutub rahulikuks, kaob ka inspiratsioon? Päris nii see ju olla ei saa, see loeb pisut ka loomusest...ma arvaks, et tegemist on pigem kõrgendatud emotsionaalsusega.
Inimene võib ka suurest õnnetundest loov olla ja isikupärasus ei vajagi äärmusi, sobib ka stabiilsus. Huvitav on see kuidas üks inimene võib oma sõnu ritta seada nii, et sellest tekib luule või jutt....öeldakse, et see inimene on andekas. Kas me tegelikult mõistame, et see algläte on meis kõigis olemas, tuleb see ainult ülesse otsida. Andekus on justkui sündides kaasa antud kuid kui me sellega ei lepi, siis tavapärasest saab läbi õppimise ja harjutamise midagi erakordset ja see võit on seda magusam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar