Kas teate seda tunnet või mõtet, et olete seda varem tundnud või kogenud. Elu on neid hetki täis.... Ma ju olen nendes olukordades olnud või on see toimunud unes? Unes või ilmsi on küsimuseks, aga kas sellel on üldse vahet. Taipad ühtäkki, et sarnane olukord tekitas sinus ebamugavust, kurbust või rõõmu kuid samas ei ole sa sellest õppinud või osata õppida?
Tunda rõõmu elu lihtsatest asjadest, kas ma olen imelik inimene, et mu süda on täis armastust, mida pakkuda...see siiras tunne, mis ei soovi vastuteenet, olles isetu ja seejuures pisut naiivne. Ja kindlasti mitte kartes haiget saada, minu meelest on see elu suurim õppetund, mitte kahetseda ja mõelda, mis oleks kui... See pole vajalik, sest elada selles hetkes, tundes neid tundeid, kõik on lubatud - nutta, naerda, tantsida, jääda iseendaks. Enda nahas peaks olema mugav, kõhklused ja kahtlused jätaks homseks ja siis lükkaks need veelkord edasi. Oi kui mitu korda ma olen sellele mõelnud....süstides endasse positiivsust, tasub oma soovid lasta lendu taevasse, keegi kindlasti kuuleb ja kui sa midagi kogu südamest soovid, siis miks ei peaks need täituma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar