Huvitaval kombel on minu elus üks korduv muster, et kõige kallimad inimesed juhtuvad olema mulle mingil perioodil füüsiliselt väga kaugel. Kui esimene kogemus piirdus 250km, siis see vahemaa on määratult suureks kujunenud. Seepeale ma mõtlen, miks on mu elutee just sellised kogemused ette veeretanud, mida ma sellest õppima pean? Võib-olla enda mõtete kirjapanemine aitab mul selles selgusele jõuda. Ise olen mõelnud, et ma tulen sellega väga hästi toime ja õppetund omandatud, aga võib-olla on selle taga midagi muud? Räägitakse, et sinu elus on sellised raskused, mida kanda jaksad ja tõesti olen läbi selle kui ka muude kogemuste tugevamaks inimeseks muutunud.
Igatsus on see kõige häirivam tunne seejuures, aga see ei ole ei söö-ei maga-nutan patja igatsus. Igatsus, kus mõistad, et see ei kesta igavesti. Ainuke mure, mida suudan tajuda on see, kas inimesed, kes on mõnda aega teineteisest eemal olnud ei muutu sellel ajal teineteisele võõraks või kaotatakse side. On siis minu õppetunniks, et hirmudele tuleb silma vaadata ja tajuda, et mingi tükike su elust on sinu tahtmistest mittesõltuv - see nö inimfaktor teiste näol. Ma usun, et taaskohtumise rõõm on suur ja kui teatud määral ongi inimesed teineteisest eemaldunud, siis selle taasleidmine ei peaks võimatu olema. Mina tunnen ennast hästi, kui olen kellelegi tükike oma südamest kinkinud, siis annan endast kõik, et seda tunnet hoida ja teatavasti eeldan seda ka teisest inimesest. Öeldakse, et kolm on kohtu seadus ja eks see annab mulle mingis mõttes ka hingerahu, et kui sellega toime tuleme, siis sellisel moel on sellele osale minu elust punkt pandud. Usul on ju suur jõud nagu te teate.
Ma ei kavatsegi kaaslase vabadust selles osas piirama hakata, sest armastus tähendab minu jaoks ka teatud mõttes vabaduse andmist. Järgmine kord kui aeg on kuhugi liikuda, siis eeldatavasti koos, sest mulle meeldib kaasaga elu jagamine ja kaugsuhet ma pikemas perspektiivis ei soovi.
Kas sain targemaks...ei tea kuid pisut selgust tõi siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar